Eesti ämmaemandate organiseeritud ja ühine teekond sai ametliku alguse 1927. aasta kargel talvel Tartus, luues tugeva vundamendi kutseala väärikusele. Kuigi koolitatud ämmaemandaid oli Eestis tegutsenud juba üle sajandi, puudus neil seni ühine ametlik hääl ja juriidiline seljatagune. Vajadus koonduda sai reaalsuseks 22. jaanuaril 1927, mil Siseministeerium registreeris ametlikult ühingute ja seltside registrisse uue organisatsiooni nimega Tartu Ämmaemandate Selts, mille esimeseks ametlikuks asukohaks märgiti Kalda uulits 3.
Asutajate ambitsioonid ja missioonitunne ulatuda kohalikust linnapiirist palju kaugemale ei lasknud end aga kaua oodata. Juba kuu aega hiljem, 27. veebruaril 1927, kogunesid ämmaemandad seltsi esimesele suurele peakoosolekule. Seal sündis ajalooline ja julge otsus: muuta esialgset nime ning võtta uueks, üle-eestilist haaret tähistavaks nimeks Eesti Ämmaemandate Selts (EÄS). Riiklikult kinnitati ja registreeriti see nimemuutus sama aasta 25. märtsil, märkides ametlikult üle-eestilise ametiühingulise liikumise sündi selles unikaalses ametis.
Selle teerajajate rühma eesotsas seisid pühendunud naised, kelle nimed väärivad kuldset kohta Eesti ämmaemanduse ajaloos. Seltsi esimesse juhatusse valiti ämmaemandad Natalie Mühlen, Lydia Nieländer-Ploom, Hilda Umblia, Agnia Tamm ja Maire Blum. Nende naiste ülesandeks sai luua midagi enamat kui lihtsalt ametkondlik klubi. Tollal asutatud seltsi eesmärgid olid sügavalt solidaarsed ja praktilised: pakkuda oma liikmetele ja nende peredele majanduslikku tuge haiguse või tööta oleku korral, asutada erialaseid raamatukogusid, korraldada täienduskursusi ning valvata ämmaemandate kutse-eetika ja maine üle ühiskonnas.
Seltsi sümboolseks ja liitvaks märgiks valiti väike rahvuslik hõbedane sõlg, mis kandis endas katkematu eluringi, ristimärgi ja elulõnga motiive, sümboliseerides igavesti uue elu sündi ning ametikoha kustumatut väärikust. Kuigi järgnevad aastakümned tõid kaasa sõjatormid ja nõukogude okupatsiooni, mis seltsi ametliku tegevuse katkestasid, ei kustunud selle sündmuse tähendus kunagi. Tänane kaasaegne Eesti Ämmaemandate Ühing (EÄÜ) tegutseb endiselt ning kannab oma põhikirjas uhkusega kinnitust, et on just nimelt selle 1927. aastal asutatud seltsi otsene juriidiline ja vaimne õigusjärglane. See oli hetk, mil sajandite pikkune pärimuslik oskus sai lõpuks oma ühise, organiseeritud ja kõlava hääle.